všetko je nove v... oktobre?

ahojahojahoj :)

"olen õnnelik et inimesed on nii ilusad ja head". haha nii utoopiliste väidetega siiski ei ehmata teid. tegelikult... elu hakkab rööpasse minema siin. kõik tundub hetkel roosa ja lilleline- cmon.. isegi päike on väljas ( haruldus! )

viimastest sündmustest/ tegelemistest... noo nädalavahetus oli päris tegus see kord.
nimelt oli ühel mu uutest tuttavatest sünnipäev - 21 :) alguses küll kahtlesin, kas üldse kohale ilmuda või mitte, aga  EI KAHETSE. tutvusin paljude huvitavate inimestega, mõnede kullakeste toredust taasavastasin.. ühesõnaga lõbus oli :) peale snp läksime kluppi ( šokiteraapia, kuna see klubi asub suhteliselt getos ja väljanägemine on ka vastav ), kus suutsin oma asju ikka päris mitumitu korda ära kaotada ( mõned asjad ei muutu. ka oktoobrikuus ). õnneks on kõik mobiilid/rahad/värgid alles- läks hästi:)
hoolimata mu hostvenna väidetest, et ta KINDLASTI ei tule koju enne jõule, oli ta nagu viis kopikat nlv kodus kohal :D koos temaga tulid külla ka minu uued nõbud: kaksikud tüdrukud ja poiss - sesternice a bratranci. nagu ka kõik ülejäänud, ei julgenud ka nemad alguses inglise keelt isegi proovida rääkida, kuid õhtu lähenedes ( või oli siis juba hommik ? ) läksid keelepaelada valla. nii me siis suhtlesime: mina purssisin SK ja nemad EN. kõrvaltvaatajale võis see päris koomilisena tunduda arvatavasti...
ehk siis laupäev veetsime aega sugulastega pubis/kohvikutes istudes ja hiljem kodus lõbutesedes :)
üks asi väljas käimise juures häirib. see et kõik teavad mina, aga ma ei tea vähemalt POOLI, kes mind põsemusiga tervitama jooksevad. mõne puhul tunneb ikka näo ära, mõne puhul ei sedagi :D ja nimedega on siin ka kehvad lood, või noh.. kehvad lood on mul nende meelejätmisega.
kõige roosa juures on vaid üks pisike pipar: nimelt ma hakkan Eestist vaikselt võõranduma. rääkimata sellest et ma oma parima sõbrannaga ( LÄBI MESSENGERI ) suutsin päris hullusti tülli minna, ma ei taha enam koju helistada. OK see kõlas halvasti. ma tahan, aga see teeb mind nukraks... ee arvatavasti ei see vist keegi aru mida ma öelda tahan, aga jah, mis teha.
eile skaipisin empsiga tunnikese. enne helistamist oli seventh haven, rääkimise ajal olid pisarad silmas ( thank god, et mu veebi kaamerat pole ) ja pärast kõnet oli jube koduigatsus. tore ja kohutav samaaegselt.
ehk siis ma pean mingi režiimi selle helistamisega välja mõtlema. 1x nädalas eestlasetega helistamist=maksimum, äkki?
palun ärge nüüd arvake, et mul eestlastest siiber on- ei ole ! aga see topelt elamine muutub pika peale koormavaks. ehk siis võtan eestiga aja maha natukeseks :)

don't be mad- love u all !