ei ei ei ei ei ei ei TAHA enam kodus haige olla ja telekaga üks ühele aega veeta.

kuid siiski...

ei ei ei ei taha ka kooli passima minna. nagu mida kuradit ma teen seal? 

a) kuulan kapuutsi varjust klappidega muusikat ja ammutan netist inspiratsiooni uue kollektsiooni jaoks (mida niikuinii ei tule, kuna mul pole õmblusmasinat - ikka veel.) ja loen epl'i ja sirpi.

b) naeran jõuetult oma kullakallite idiootides klassiõdede haledate naljade üle ja kirjutan püüdlikult kaasa seda keelt, millest ma  nii üle sõna jagan ja vahelduse mõttes vaatan siis mõnda skeidi-triki-videot, et ikka enam vähem kõigi igapäevaeluga kursis oleks.

c) magan.

kõiki neid asju saan ma ka kodus teha, vb ehk väljaarvatud need põnevad naljad, kuid no offence- ei igatse väga.

tegemist on mõnusa ummikseisuga ja ajaraiskamisega. 

a j a r a i s k a m i n e.  

sõna ma aasta eest vaid unistustest kasutasin:

" oeh, et oleks ainult AEGA, oh et saaks oma millionsadaüks mõtet millekski reaalseks luua ja siis rahulikult ennast vahelduse mõttes välja magada."

niii... vihale ja närviliseks ajab, kui ma tean, et ma saaksin seda aega eestis palju efektiivsemalt kasutada. otsiks endale mingie eraõpetaja kes aitaks mind selle masindamisega normaaltasemele, joonistaks, joonestaks, maaliks, õmbleks. oleks sõpradele vahelduse mõttes olemas. ja siin...?? mida? 

olgu. fain. juba vaikin, olen nõus kõigiga- ma ei tule koju. jaa jään siia ja " naudin oma aastat eemal"

kuid see on rohkem põhimõtteküsimus, mitte, et ma TAHAKS siin olla.

ma ei ole kurb, 

ma ei ole õnnetu,

ma olen lihtsalt tüdinud ja mind kummitab õudne mõte, et siin ei muutu selle 5 kuu jooksul enam mitte midagi.

16. sõidan Tšehhi, 

kuni selleni ma parem vaikin- teie meeleheaks :)